Teemast

Sex, drugs & rock’n’roll, paljad varbad, pikad juuksed – lääneriikides sadu tuhandeid noori hullutanud ja kogu maailma raputanud hipiliikumine ei jäänud olematuks ka teisel pool raudset eesriiet. Stalini repressioonidele järgnenud Hruštšovi „sula“ lubas mõnelgi pool Nõukogude Liidus vabamaid tuuli tunda. Nõukogude Eestis võimaldasid mujal maailmas toimuval kätt pulsil hoida välismaa raadiolained, noorte meeled olid haaratud lääneriikidest althõlma levivatest hipiajastu kuldalbumitest.

Maailma avardumise märgid ja mitteläänelikud vaated elu põhiküsimustele avaldusid Eestis juba Karl Tõnissoni (Vend Vahindra), Uku Masingu ning Mihkel Tamme (Ram Tamm) filosoofias ja elustiilis. Kuuekümnendate lõpus täiskasvanuikka jõudnud põlvkonnal ei jäänud selle aja poliitiliste sündmuste taustal enam muud üle, kui konstateerida, et maailm on üks suur vale ning parem on tegeleda oma asjadega. Seoses lääneihalusega formeerus ka Nõukogude Liidus hipide või lillelaste kontrakultuur, mis irdus ametlikust ideoloogiast ning väljendas end rockmuusika, armastuskultuse, patsifismi, nii sise- kui välismaailmas rändamise ning nõukogude kodanikule ebasobiliku välimuse kaudu. Mõni pidi kuude kaupa ringi liikuma suhkruveega üle tõmmatud juustega, et ära petta pikajuukselisi tagakiusavat miilitsat. Rätsepalt ei saanud aga tellida laiemat püksisäärt kui nõukogude ettekirjutuste kohaselt 33 cm. Üksikuid unistajatest uitajaid linnapildis vahistati hulkurluse eest.

Hipiliikumine nõukogude Eestis ei olnud selgepiiriline nähtus, pigem oli see ajastupõhine vool, kus ajastu ja elutunnetus võis ühendada nii hulkurit kui akadeemikut. Samuti oli see kohati eristamatu popparitest ja rockeritest – läänelik välimus ja muusikamaitse oli nõukogude ideoloogia taustal juba tugev ühendav element. Lisaks välisele moejoonele, mis sovetlikus kontekstis oli tugev poliitiline seisukohavõtt, oli iseloomulikuks elutunnetus – ülalnimetatud gurude ja põrandaaluste isekirjastuslike väljaannete mõju, mis formeerus läänes pealiskaudseks nn new-age‘iks, ent Nõukogude Liidus oli pigem seotud tärkava kübertehnika ning neuroteaduste võimalustega. Hiilgavaks näiteks on Tõnis Vindi kujundatud ja ärakeelatud raamat “Teadus ja tänapäev” (1979), kus oli kõrvutatud iidseid teadmisi kõige uuematega. Samuti on tugevalt “hipilike” vaadetega kuuekümnendate lõpul alanud trendid kaunites kunstides – popkunst, animafilmid, vabavärsiline luule, fluxuslikud eksperimendid muusikas. Viimastega alustas ka tänapäeval religioosse muusikani jõudnud Arvo Pärt, kes nooruses sarnaselt progressiivsetele põlvkonnakaaslastele hipina mööda nõukogudemaad rändas. Üllatuslikult on sellised impeeriumi varjus toimunud protsessid lahti kirjutamata – meenuvad vaid mõned Juhan Habichti novellid ja üksikud viited näiteks Mati Undi ja Viivi Luige raamatutes. Märgiks, et sellest mahavaikitud maailmast on avastada veel palju, oli 2009. aastal eesti keeles ilmunud Vladimir Wiedemanni ulatuslik sissevaade 1970. aastate Eesti esoteerilisse kontrakultuuri raamatus “Maagide kool”. Praegu Londonis elava eestivenelase mälupanga väljailmumine ja tema intervjueerimine andis olulise motivatsiooni meie projekti alustamiseks.

Kiwa / Terje Toomistu

Näituse kuraatorid